Hää olla om hää! Niimuudu kirot’ Sillastõ Kertu uman raamatun «Tsill’okõsõn majan», mis kinäste võro kiilde om pantu. Taa lausõkõsõ võtiva Pihlapuu keelepesä oppaja umas tunnuslauses võro keele nädälil. Raamat kõnõlõs umavahelidsõst läbisaamisõst, kuun om väega pall’o esisugumadsõ olõmisõga eläjit. Taa käü väega häste ka latsi kotsilõ, et kuimuudu andis pallõlda, perrä anda, kittä, meelütä…
Tuud kõkkõ käve keelepesä oppaja Helle ja Pille egän aiarühmän latsiga hummogutsõõrin arotaman. Üten võeti tränikast, mille kraamist saiva latsõ mõnda eläjät kujota. Sääne hindä luumisõ lugu miildü näile väega. Üts rühm nakas’ õkva träni koguma. Muusigaoppaja Kätlin opas’ tervele latsiaialõ «Lõvijahi» laulu ja maaha sai peetüs Pihlapuu VI uma pido. Päätegeläne oll’ jänes, kellel tõsõ hää mõtsaeläjä lubasi olla eläjide kuningas. A jänes sai arvu, et hää om iks olla esihindä muudu.
Teimi «Kirivä pini» kuuki kah. Väega põnnõv oll’ lihamassinaga koogi jaos präänikit läbi ajja.
Kuimuudu sünnüse umakandi luulõtusõ ja näütemängu ja kuis nä kõlasõ, kõnõl’ ja laul’ Pihlapuu oppajilõ Rahmani Jan. Joba mitu aastat olõmi võro keele nädälil tutvas saanu mõnõ kunstnigu töiega. Seokõrd omma Pihlapuu galeriin terve märdikuu vällä pantu Margna Epu värmilidse ja rõõmsa maali. Latsõ näütäse kah latsiaia sainu pääl «Lõvijahi» perrä tettüid joonistuisi.
Nigu iks saa võro kiilt oppi läbi nal’a, a kõgõ om taa kimmähe köüdet teräkese oppusõ ja hää kuunolõmisõga.
Ehasalu Helle ja Kaarsalu Pille, Pihlapuu latsiaia oppaja
Hääle Kaire pilt